Aeg on käes!

Pühapäev

Öösel ei saanud üldse magada, valud käisid päris tihti. Võtsin isegi valuvaigistit, aga see ei mõjunud.
Kella 6.00 ajal helistasin vastuvõtutuppa, et küsida, kas tulen ennast näitama. Pidi veel vara olema, et kui hakkavad regulaarselt käima, siis tulge.

Kuna Tannu oli öösel tööl, siis ta magas sellel hommikul kaua. Mina istusin diivanil ja proovisin valudega "harjuda". Jõin sooja teed, ja proovisin lõõgastuda.

Umbes 12.00-13.00 vahel äratasin kogematta Tannu üles. Kuna ta nägi, et ma ikka veel valudega, siis ta otsustas, et helistab ise sinna vastuvõtutuppa ja küsib mida teha. Ja nii tegigi. Sealt öeldi, et tulge, vaatame.
Hakkasime siis liikuma. Võtsime igaks juhuks haiglakoti kaasa, mille olin ära pakkinud, et kes teab. Muidugi läksime sinna mõttega, et tuleme tagasi veel koju. Jätsin isegi hambaharja koju.
Viimsist Pelgulinna on umbes 30 minutit autoga, selle aja jooksul lõi terav valu kõhtu 3-4 korda. Ehk siis põhimõtteliselt iga 7 minta tagant. Vastuvõtutuppa jõudes rääkisime mure ära ja mind pandi KTG- aparaadi alla. Olin seal pool tundi. Selle aja jooksul sain ka 3-4 korda kõhtu terava valu.

Sealt alt ära tulles, pidime ootama naistearsti, et tema siis mu üle vaataks ja otsustaks mida edasi teha. Ma pakun, et me ootasime 20 minutit. Ja siis sain lõpuks vastuvõtule. Istusin siis sinna toolile ja hakkas mind läbi vaatama. Tuli välja, et emakakael on juba nii avanenud, et koju sõitmisest ei tule enam midagi välja. Ja et varsti hakkavad tuhud ka tulema. Kuna tibu oli ikka veel tuharseisus, siis otsustasime proovida (alguses) loomulikku sünnitust, kuna ma natukene pelgasin seda keisrilõiget.
Tulime siis arstiga kabinetist välja, ja hakkasime pabereid täitma eeloleva sünnituse jaoks. Ütlesin, siis Tannule ka, et me nüüd hakkame sünnitama. :D Ta vist ise ka ei uskunud seda alguses. Aga ma arvan, et kui sünnitustoas olime, siis hakkas kohale jõudma. Ega mul endal ka eriti kohale ei jõudnud.

Meil oli väga tore ämmaemand! Paremat ei anna tahta. Umbes 5 ajal hakkasid ka tuhud endast märku andma. Ja siis vaikselt hakkasime sünnituse lainele ennast sättima. Kella 20.00ks ei olnud veel tibu välja saanud. Punnitasime ja punnitasime, aga tibu ei tahtnud välja tulla. Vajus tagasi koguaeg. Arsti siis otsustas, et ei piina meid rohkem, ja teeme erakorralise keisri. Selleks ajaks olin ma juba natukene teises maailmas, ja olin nõus, see ei hirmutanud mind enam. Valu ei tundnud, kuid ma ise ka sain aru, et sealt tibu välja ei saa. Nii meid siis operatsioonisaali viidigi.

Mäletan ainult seda, et sünnitustoas pidin ennast teisele voodile ennast ümber tõstma. Ja siis mäletan, et mind viidi liftiga kuhugi. Ja siis pidin veel korra voodit vahetama - nüüd siis operatsioonilauale. Mäletan veel seda, et oma vasaku käe pidi kõrvale panema kuhugi peale, ja sama paremaga. Mäletan, et pandi mingi roheline kate mu näole. Ja mäletan, et arsti ütles, et ma kohe saab kõik korda. (või midagi sellist).

Järgmine hetk mida mäletan on see, et kuulsin Tannu häält. Ja siis silmi lahi tehes nägin teda ja pisikest tibu tema süles. Ning mina küsisin, kas see on meie oma. Tema vastas, et täitsa meie oma! ^^

Mäletan, et mul oli natukene raske silmi lahti hoida ja tundsin suur väsimust. Kuid pikapeale hakkasid need mõlemad nähud kaduma. Siis pandi tibu mulle rinna otsa.

Meie tibu sündis siis 21.10.2012 kell 20.45  Pikkus oli 54 cm ja kaalus 3960 g . Tüdruk.